Vanemate lahkuminekul on lapse parimates huvides, et vanemad jõuaksid rahumeelse kokkuleppeni lapse elukorraldusega seotud küsimustes. Lisaks suhtluskorrale oleks kohe mõistlik kokku leppida ka muudes last puudutavates olulistes küsimustes nagu lapse elukoht, haridusasutus (lasteaed või kool), trennid, reisimiseks nõusoleku andmine ja ka elatis.
Soovitame vanemate vahel saavutatud kokkulepped kirjalikult või notariaalselt tõestatud vormis fikseerida. Arvestama peab, et ainult notariaalselt tõetatud vormis koos kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppega sõlmitud lepingut saab täita kohtutäituri kaudu. Kirjalikus vormis kokkulepet kohtutäituri kaudu täita ei saa.
Samas tuleb tähele panna, et vanemate vahelise kokkuleppe olemasolu ei välista ega piira siiski seadusest tuleneva elatisnõude esitamist või kohtu poolt suhtluskorra määramist, kuid kohtus arvestatakse vanemate varasemat kokkulepet ühe asjaoluna.
Kui aga suhtluskorra vaidlus on juba jõudnud kohtusse, siis tuleks nii avalduse esitamisel kui ka kohtuliku kokkuleppe sõlmimisel kindlasti jälgida, et kohtumenetluses tehtav lahend suhtluskorra osas oleks ka kohtutäituri vahendusel täidetav. Praktikas on ette tulnud, et kohus on küll määrusega suhtluskorra kinnitanud, kuid selles toodud sõnastus ei võimalda kohtutäituril määrust sundtäita. Näiteks kui kohtu poolt määrusega kinnitatud suhtluskorras on märgitud, et vanema aeg lapsega hakkab reedeti kl 16:00 ja vanem pöördub kohtutäituri poole, sest teine vanem ei andnud talle last reedel kell 16:00 üle, siis kohtutäitur võib keelduda määruse täitmisele võtmisest, sest määrusest ei tulenenud teise vanema kohustust last üle anda. Kohtutäitur ei saaks määruse täitmisest aga keelduda, kui suhtluskorra sõnastusest tuleks vanema konkreetne kohustus laose üleandmiseks.
Millise detailsusega võiks suhtluskord olla?
Mida detailsemalt on suhtluskord reguleeritud, seda vähem vaidlusi vanemate vahel saab tekkida.
Esimeseks märgusõnaks oleks regulaarsus. Enamlevinud suhtluskord on selline, et seatakse reegel, mille kohaselt viibib laps lahuselava vanema juures nt üle nädala nädalvahetuseti või nädal ühe vanema ja nädal teise vanemaga. Koolilapse puhul lepitakse sageli kokku, kuidas on vaheajad jagatud.
Lisaks oleks mõistlik leppida kokku, kelle juures laps veedab pühad ja tähtpäevad: jõulud, aastavahetus, jaanipühad, emadepäev, isadepäev, lapse sünnipäev, vanemate sünnipäevad, õdede-vendade sünnipäevad jne.
Palju vaidlusi tekitab ka lapse haigestumine ehk täpsemalt see, kas lapse haigestumise ajal jätkub tavapärane suhtluskord või mitte? Kas haigestumise tõttu ärajäänud kohtumised asendatakse? Millal ja millisel määral?
Kui vanemate vaheline koostöö on halb, siis selleks, et saaks suhtluskorra täitmist jõustada kohtutäituri vahendusel, tuleks ära fikseerida ka lapse üleandmise aeg, koht, kellaajad ja üleandmise kohustus.
Kuidas lahendada lapse suhtluskorraga seonduv õiglaselt ja rahumeelselt?
Õiglaselt ja rahumeelselt on võimalik olukordi lahendada ainult siis, kui mõlemad vanemad jätavad kõrvale oma emotsioonid ja lähtuvad ainult sellest, mis vastab lapse parimatele huvidele.
Kui laps on juba piisavalt vana, siis on heaks lähtekohaks lapse enda arvamus, mis omab olulist rolli ka kohtumenetluse korral. Enne eelmise aasta novembrit tulenes seadusest selgelt ka lapse vanusepiir, millisel juhul tuli laps kohtumenetluses alati ära kuulata – kohtul tuli isiklikult ära kuulata vähemalt 10-aastane laps. Tänaseks on seda nõuet tulenevalt Euroopa Liidu õigusaktidest muudetud ning seaduses on sätestatud, et kohus kuulab last puudutavas asjas isiklikult ära lapse, kes on suuteline seisukohti omama. Lähtuda tuleb lapse tegelikust küpsusest ja arengutasemest, nagu nõuab lapse õiguste konventsioon (LÕK). LÕK-i järgi tuleb eeldada, et igas vanuses laps on võimeline end väljendama ja seetõttu tuleb ta enne tema elu puudutavate otsuste tegemist ära kuulata (vt Lapse Õiguste Komitee üldkommentaari nr 12 punkte 20 ja 21). Nii kohtunikele kui teistele spetsialistidele on lapse ärakuulamisel abiks lapse küsitlemise käsiraamat, milles on põhjalikult selgitatud lapse ärakuulamisega seotud nüansse, sealhulgas seda, mida tuleb arvestada eri vanuses lapsi ära kuulates.
Samas ei tähenda lapse arvamus, et just nii peabki tegema nagu laps arvab. Kohtud on korduvalt selgitanud, et lapse arvamust tuleb võtta arvesse küll ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel, kuid lapse tahe ei pruugi alati vastata tema parimatele huvidele. Näiteks on tänapäeval kasutusele võetud selline mõiste nagu “lapse võõrandamine”. Lapse võõrandamine tähendab lühidalt seda, et lapsega kooselav vanem mõjutab oma sõnade ja käitumisega last selliselt, et tal tekiks vastumeelsus teise vanema suhtes. Sellisel juhul ei saa aga lapse arvamust enam lapse suhtluskorra määramisel arvesse võtta. Kusjuures, lapse võõrandamist oma teisest vanemast võidakse lugeda lapse vastaseks vaimseks vägivallaks.
Kui laps on juba vähemalt 14-aastane, siis on tal juba ka iseseisev kaebeõigus. St, et 14-aastane võib vaidlustada suhtluskorra määruse sellega mittenõustumuse korral, samuti on vähemalt 14-aastasel õigus vaielda vastu hooldusõiguses tehtud muudatustele.
Kui aga ei soovita lapsi suhtluskorraga seonduvasse kaasata ja pooltel on õiglase suhtluskorra osas erinev seisukoht, siis võib pöörduda ka riikliku perelepitaja poole (vt https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/laste-ja-perede-abistamine/perelepitus). Kusjuures, alates eelmise aasta 1. septembrist on enne kohtusse pöördumist üldjuhul kohustuslik läbida esmalt kohtuväline riigi poolt tasuta pakutav perelepitus. Selle käigus kokkuleppele jõudmisel sõlmitakse vanemluskokkulepe, mis on ka vajadusel kohtutäituri vahendusel sundtäidetav. Kui aga ka perelepitus soovitud tulemust ei anna, siis tasub endale otsida juriidiline nõustaja, kes aitab leida tasakaalu laste parimate huvide ning vanemate õiguste vahel.
Infopooltund on järelvaadatav SIIT.
Tekkis küsimusi? Võtke julgelt ühendust e-posti aadressil info@youroffice.ee või täites kontaktivormi kodulehel.
